PVC plastkuuli loomulik värv on kollakas poolläbipaistev ja läikiv. Läbipaistvus on parem kui polüetüleenist plastkuulid ja polüpropüleenist plastkuulid, kuid halvem kui polüstüreenist. Sõltuvalt lisandite kogusest võib selle jagada pehmeks ja kõvaks polüvinüülkloriidiks. Pehmed tooted on painduvad ja sitked, tunduvad kleepuvad ja kõvad tooted on kõrgema kõvadusega kui madala tihedusega polüetüleen, mis on madalam kui polüpropüleen, muutub käändes valgemaks. Stabiilne; ei korrodeeru kergesti hapete ja leeliste poolt; suhteliselt kuumuskindel.
Puhta polüvinüülkloriidplastist kuulide tihedus on 1,4 g/cm3 ning plastifikaatorite ja täiteainetega lisatud polüvinüülkloriidist plastosade tihedus on üldjuhul 1.15-2.00g/cm3.
Jäigal polüvinüülkloriidist plastkuul on hea tõmbe-, painde-, surve- ja löögikindlus ning seda saab kasutada üksi konstruktsioonimaterjalina.
Pehmete PVC-plastkuulide pehmus, purunemispikenemine ja külmakindlus suurenevad, kuid rabedus, kõvadus ja tõmbetugevus vähenevad.
Kellapallid toodavad Polüvinüülkloriidist plastkuulid on heade elektriisolatsiooniomadustega, neid saab kasutada madalsageduslike isolatsioonimaterjalidena ning nende keemiline stabiilsus on samuti hea. Polüvinüülkloriidi halva termilise stabiilsuse tõttu põhjustab pikaajaline kuumutamine lagunemist, eraldub HCL-gaasi ja muudab polüvinüülkloriidist plastkuuli värvi, mistõttu selle kasutusala on kitsas ja kasutustemperatuur on üldiselt vahemikus -15 kuni 55 kraadi.
